marsruut

tseege

2011-02-08T11:34:00.000-08:00

a ja o

2011-01-04T11:13:00.000-08:00

lõpp

2010-12-27T11:02:00.000-08:00

detsember 2010

2010-12-01T10:44:00.000-08:00

hiljem sügist

2010-11-11T10:30:00.000-08:00

õismäe

tina tänava skulptuuristuudio

jalutada kristiines põrsast

rakvere

sügist

2010-11-08T10:23:00.000-08:00

KP

2010-10-14T14:04:00.000-07:00

Kriitikaaretamine

2010-09-14T02:16:00.000-07:00

***

2010 juuni - august

2010-08-31T15:25:00.000-07:00

Pöffihunt on hea mõte. "Pöffihunt" on halb teostus.

2010-04-29T11:24:00.002-07:00

Kirjutasin artishokki artikli Pöffihundi skulptuurist, postitan selle ka siia. Pildid leiate artishokist: http://artishok.blogspot.com/2010/04/uus-skulptuur-tallinnas-poffihunt.html

1

2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali raames püstitati Tallinnasse Solarise keskuse kõrvale betoonist hundiskulptuur. Teose autor on Seaküla Simson, hundi puhul on tegemist filmifestivali sümboliga. Festivali eestvedaja Tiina Loki sõnul on Pöffihunt maailma esimene filmifestivalile püstitatud skulptuur. Kirjatöös analüüsin skulptuuri linnaruumilisi möödapanekuid, heidan valgust skulptuuri püstitamisega seotud asjaoludele ning annan ülevaate Tallinna teistest loomaskulptuuridest. Kõnelen skulptuuri puhul neljast tinglikust autorist, kelleks/milleks on kunstnik Seaküla Simson, tellija PÖFF (koos Solarisega), asukoht Rävala puiestee nurgal ning traditsioon Tallinna eelneva skulptuuriloo näol.

2

Seaküla Simson (kodanikunimega Aivar Simson), kasvas üles Jõhvis. Pärast kooli lõpetamist viis Simson paberid Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, seda suuresti õpetajate ärritamise nimel, kes olevat näägelnud, et noormees ainult kaevandusse tööle sobib. Sümboolne soovitusõpetajatelt – sepad-skulptorid on ikka olnud allilmategelased. EPA uksed jäid Simsoni ees Eesti skulptuuri õnneks suletuks, selle asemel tuli astuda nõukogude sõjaväeteenistusse. Simson kuulus nende hulka, kes saadeti Afganistani sõtta. Hiljem on kunstnik öelnud, et sõjakogemus andis talle südikuse, sõjaka töökuse, mis skulptorite puhul nii oluline ja sümptomaatiline on. Selline poolsõge raua needmise rütmis töö raiumine oli iseloomulik nii Amandus Adamsonile kui Jaan Koortile.. See selleks. Naasnud sõjast, astus Simson 1982. aastal ERKIsse skulptuuri õppima. Õpingute järel kolis ta esiisade tallu Lahemaale Tammispeale (endine Sea- ja Siiaküla). Tuli uus Eesti aeg ja näitustel hakkasid kunstipubliku silmi kõdistama Simsoni pronksist tillid ja sittuvad koerad. 1990. aastate lõpuks oli skulptori koduaiast saanud omamoodi hõimuermitaaž, kuhu turistid suurte bussidega kohale sõitsid. Mingil hetkel pidi Simsonil sellest villand saama, nii kuulutas ta 2007. aastal Maalehele antud intervjuus: “Ühtki tilli ma enam ei loo”. Pöffihundi välimust arvestades, tuleb nentida, et väljaöeldu oli ennatlik.

3

Pöffihunt on püstitatud filmifestivali auks, millest on saanud üleeuroopalise tähendusega institutsioon. Väite tõestuseks on PÖFFi ja Tallinna au vastutada 2011. aasta Euroopa filmigala korraldamise eest. Kujutlege pilti - purpursed vaibad, automobiilidest välja liuglevad primadonnad, piipusid popsutavad legendid ja Nokia kontserdisaal, mille sissekäiku (õieti allakäiku) ehib festivali betoonist maskott (1). Siinkohal pean PÖFFi teravalt kritiseerima. Pöffihunt Solarise, Artise ja/või Nokia ees, on festivali etableerumise õnnetu väljendus (2). Pakun, et mitmed PÖFFi patrioodid tundsid nördimust, kui mõned aastad tagasi festival Tallinna logudikest kinomajadest Coca-Cola Plazasse kolis. Kobarkino oli logistiliselt loogilisem, suhtlusvõrguna käepärasem ja edasiarenemiseks lihtsalt vajalik. Möödus aga veel paar aastat ja PÖFF kolis edasi Solarisesse. Säärase koduvahetamise tempo juures on kärsitu betoneerida oma mälestusmärk uue kodu ette. Kes seda teab, millal jälle kolida tuleb, ning kui tuleb, kas siis võetakse Pöffihunt kaasa? Filmikunst tegeleb ju otseselt mäluga ning seda üllatavam on, et erialainimesed pole õppinud monumendisaagadest. Mälu tasuks kivistada suurema osavõtlikkusega. Seetõttu teeb nõutuks, et mõningase ajakirjanduses tuhnimise järel, ei õnnestunud mul välja uurida, kas skulptuuri rajamisele ka avalik konkurss eelnes. Aiman, et mitte, loodan, et eksin. Samuti ei leidnud ma vastust küsimusele, kas Pöffihundi kulud kattis PÖFF, Solarise keskus või hoopis linn. Andestage iroonia, aga juhtum kõlab nagu setu muinasjutt, kus kaval Rebane saadab Hundi külasse toitu muretsema koos kirjaga, et keegi teda ei puutuks. Hunt sai külas kõvasti peksa, sest ükski peni polnud kirjaoskaja. Kummardan toredale festivalile, kuid noomin otsustajaid linnakeskkonna isepäise kasutamise pärast.

4

Hunt linna jutukamaks muutjana. Hundil on mütoloogilises plaanis kahetine olemus. Ühelt poolt on tegemist kosmilise, taevase tegelasega, mis tuleneb hundi võimest olla nähtav ka pimedas – hunt on valguse sümbol. Lähedasem tundub hundi maine, isegi inimlik olemus. Armsa näitena võib tuua emahundi, kes imetas Romulust ja Remulust, kellest hiljem esimene teise maha lõi ja Palatinuse mäele omanimelise linna piirid maasse kündis. Emahundist sai jumaliku linna barbaarne sümbol. Libahunt on pooleldi inimene. Nii allilma valitseja Hades kui Weizenbergi Linda eelistasid kehakattena hundinahka. Türgi moderniseerijat Atatürki kutsuti Halliks Hundiks, kuna tema kauge esiisa Tšingis-khaan olevat sündinud hundi pojana. Indoeuroopa keeltes on sõnal emahunt langenud naise kõrvaltähendus. Inglise perekondades taunitakse mustade lammaste asemel hundikutsikaid. Jaapanlastel olevat hunt hea loom, kes kaitseb inimesi teiste metsaliste eest. Mihkel Mutt seletas Mati Undi loomingut h-tähe puudumisega viimase perekonnanimest. Samas rääkis mu vanavanaema, kes kunagi kaugel ajal seenel käies metsa ära eksis, et laanest pääses ta ainult tänu huntidele, kelle järel ta hommikul lagendikule jooksis. Ta teadis, et hundid kogunevad varahommikul põlluservale. Seaküla Simson pidas Tammispeal lambaid, müüs aga siis karja maha. Ehk tegid hundid liiga palju kurja.

Näited huntidest maa ja taeva vahel kõnelevad, kuidas hunti on ikka nii hea kui kurjana kujutatud. PÖFFi filmilinalt ja youtube’ist tuttav, Kuldmunaga pärjatud maskott on näiteks hea ja ohutu hunt. Iseloomult meenutab ta Hunt Kriimsilma või rohkem isegi viimase poega Hundut. PÖFFi logo hunt on see-eest ohtlik kiskja. Pöffihunt on sootuks mõlemat, pole kumbki. Skulptuur on kujundina ürgmehelikult autoriteetne (või naeruväärselt autoritaarne), kuna on asetatud postamendile (3) ja ulub noku kombel taeva poole; teisalt on skulptuur nunnu ja tütarlapselik, kuna tekitab oma asukoha tõttu haletsust ning on modelleeritud üldistatult ja pehmelt (4) . Skisofreenikust hunt sobib Tallinnale nagu rusikas silmaauku.

5

Asukoht kui avaliku skulptuuri definitsioon. Pöffihunt asub Teatri väljakul, kus hoonestus annab ülevaate Tallinna viimase saja aasta arhitektuuri- ja kultuuriloost. Lugu algab Estonia teatrimajaga, mida võib pidada üheks kõige pühamaks majaks, mille eestlased möödunud sajandil ehitasid. Juhan Maiste lõpetab oma “Eesti kunsti loo” sümboolselt teatrihoone klassitsistlike sammastega, mis viitavat eestlastepoolsele leppimisele klassitsistlike ilukaanonitega. Algas baltisaksa kunsti omaksvõtt. Estoniale järgneb endine Teaduste Akadeemia Instituudi hoone (praegu EKA peakorter). See “tömpi esindusarhitektuuri” (Mart Kalm) esindav hoone valmis 1953. aastal, arhitektiks Saksamaal õppinud Enn Kaar. Rävala puiestee nurgale jääb endine Teaduste Akadeemia Raamatukogu hoone (hetkel Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu). Raamatukogu sissepääsu ehib tundmatu autori seinamaal, millel on kujutatud teaduslik-tehnilisele revolutsiooni atribuutikat (lennuk, kosmoserakett, mootor). Hoone ees asub 1967. aastal püstitatud dekoratiivskulptuur Tuum (autoriks keraamik Henriete Nuusberg-Tugi). Tuum ja Pöffihunt asuvad ühel teljel ning on kõnekateks näidetest oma aja linnaplaneerimise esteetilistest ja eetilistest printsiipidest.

Teatriväljaku lukukiviks on endine EKP Keskkomitee hoone (nüüdne EV Välisministeerium). Mart Kalm kirjeldab oma eesti arhitektuuriajaloos tabavalt, kuidas selle hoone fassaad koos taganevate tiibade ning akendest palja keskosaga loob metafoori idealiseeritud revolutsionäärist, kes on lõhki rebinud särgi, paljastanud musklis rinna ning teatab, et tema jääb surmani truuks partei ideaalidele. Arhitektuurilise kompositsiooni täiustamiseks, tuleb vaatajal majaesisele platsile ette kujutada puhevil õlgadega Lenin. Kui siit edasi fantaseerida - äkki nihutaks Pöffihunti “tühised” viiskümmend meetrit ning asetaks selle kõrgele postamendile, et ta Välisministeeriumi ees nagu kunagine Lenin kõrguks (5). “Skulptuurist kui lugejakirjast” (Kirke Kangro) saaks novell, vanasõna, mõistujutt, loits, anekdoot ja antropoloogiline uurimustöö (6). Pöffihunt uluks kõrge postamendi otsas ja möödakäijad vaidleksid, kelle rind siis ikkagist rasvane on.

Teatri väljakul kihava elu mõju eesti kultuurile on raske alahinnata. Rahvusringhääling paiskab Solarisest tipptunnil õhku võimalikult ausat pilti maailmast, samal ajal püüab Välisministeerium maailmale õpetada Eesti sõna ning EKAs voolib rahvas endale kunstiinimesi, lootes, et neljas sein on traditsiooni ja südametunnistuse näol õiges kohas (in Estonia). Teatri väljakul näeb asjade seisu, näeb ka eesti skulptuuri hetkeseisu.

6

Solarise skulptuur võrdluses Viru keskuse skulptuuriga. 2004. aastal Viru keskuse juurde püstitatud Hämariku (autoriks Mare Mikoff) kõrval on Pöffihunt igati õnnestunud linnaruumiline lahendus. Mul on hea meel, et Solaris enda külje alla uut Ameerika Vabadussammast (7) ei mehitanud. Hunt on ikkagist oma, mitte nagu majakõrgune Venus. Teostele on ühine tellijatepoolne suhtumine, mis käsitab skulptuuri vallasmälestisena, mis "tuppa ei mahu" ning millele tuleb seetõttu maja ees koht leida. Teistsuguse arusaama võib tuua Rotermanni kvartali näol, kus eraldiseisev keskne skulptuur puudub, kuid kogu piirkond on skulpturaalse olemisega. Rotermanni kvartalisse on loodud ka mitmeid ajutisi kunstiteoseid.

7

Pöffihunt asetub sümboolselt Tallinna ülejäänud loomaskulptuuride sekka, millistest tuntuim on Jaan Koorti Metskits (1928). Kitsega on seotud mitmed legendid, lood ja luuletused, ta on õrn ja asub sobivas kohas. Näiteks on Aleksander Suuman kujule pühendanud luuletuse “Pronkshirv”:

Ära tapa, ära tapa mind,
nagu paluksid su avalad
hirmunud öösilmad.
Mine jookse, nõtkejalgne,
ja ütle sedasama
kogu maakera tinale, vasele, rauale, terasele
oma metallheliseval keelel.

Loodan, et hunt jooksvat nõtkejalgset nahka ei pista. Igal juhul metafoor on loodud, jään ootama Pöffihundile pühendatud luuletusi. Muide, skulptuuride autoreid seob vennalik tõdemus, et loomad on pahatihti toredamad olendid kui inimesed. Selles mõttes usaldati Pöffihunt sobivatesse kätesse, Tammispealt avaneb paraja distantsiga vaade linnale, kus inimene on inimesele hunt.

Katariina käigus, Mauritiuse maja korstna otsas hoiab inimestel silma peal 75-kilone pronksist Kass (2005). Siin on Mare Mikoff Hämarikukõrval hoopis inimlähedasema skulptuuri loonud. Kass ei suru ennast peale, vastupidi, ta on nähtav vaid kõige ärksamatele silmadele. Vanalinna piires on loomadest esindatud veel karu ja elevant. Karu(1939) asub Hirvepargi kioski juures trepimademel, autoriks Enn Roos. (Roosi loomaplastikast Tallinnas veel Loomaaeda valvav Istuv ilves(1985) ja Lamav piison (1981) Pirita Näituste Paviljoni territooriumil). Hirvepargi mänguväljakul asub ka Ole Ehelaiu skulptuur Vastsündinu, graniidist tahutud elevandipoeg paigutati parki 1977. aastal. Vanalinnas ja mujal Tallinnas leidub Seaküla Simsoni tuvisid, mis inimeste ja autode liikumist suunavad. Üks suurem tuvi asub Raadiomaja seinal – Riho Kulla 1975. aastal valminud “voogava vormiga” (Heini Paas) Raadiotuvi. Nõmmel asub Nikolai von GlehniKrokodill (1908), mis küll õigupoolest lohe kujutab. Loomaaias leidub lisaks Istuvale Ilvesele veel Külli Tammiku Laps ninasarvikuga (1989). Mustamäe Linnavalitsuse juures on lennuvalmis Riho Kulla kotkakujutis, Mustamäe gümnaasiumi ees valvab Ilme Kulla Öökull. Mõlemad kujud valmisid 2007. aasta juulis, Pirital Lillepi pargis toimunud kujurite paekivi sümpoosioni raames. Lillepaviljoni-tagusel haljasalal paikneb veel Anton Starkopfi aiaskulptuur Istuv Karu(1960).

Küllap on Tallinna avalikus ruumis veel loomakujutisi (nagu Juudi Kooli karukujuline tuulelipp või Raekoja lohed), kuid siinses loetelus tõin välja just teada-tuntud skulptorite “loomad”, mis on valminud suuremal või vähemal määral koostöös linnavõimudega, s.t tegemist on ametliku linnaplaneerimisega. Tallinna tuhandete tänavate, haljasalade, parkide ja väljakute peale on kokku tühised paarkümmend loomaskulptuuri. Säärase suhtarvu (ja traditsiooni) juures pole üllatav, et uued teosed ühtviisi ei õnnestu. Ebaõnnestumiste vältimiseks soovitan konkursse.

8

Pöffihunt on hea mõte. Pöffihunt on halb teostus.

(1)

Küllap tiivustab minu lauset teatav alaväärsuskompleks – meil on siin kõik nii halvasti, ärge meile jumala eest külla tulge. Päris nii see siiski ei ole. “Euroopa” ei pea alati hea/õige maitse kriteerium olema ja nii Solaris, PÖFF kui Pöffihunt esindavad võimalust, kuidas teha Eesti moodi. Solaris on seejuures omapärase arhitektuurimaa vallatu visiitkaart: “Meie ehitame maju kahele inimpõlvele”.

(2)

See, et festival on edukas või etableerunud, pole iseenesest etteheide. Nišifestivali kasvamine peavooluks on silmapaistva juhtimisoskuse ning selgete eesmärkide korral kaunis paratamatu. Küsimus on selles, kuidas edukana eeskujuliks jääda.

(3)

Postamendis seisneb paradoksaalsus. Hundiskulptuur on juba iseenesest mänguline ning linnas leiduks tuhandeid lapsi, kes tahaksid hundi otsas turnida. Kuju on tõstetud maapinnalt postamendile (mis pole õigupoolest postament, vaid piire, mis takistab inimestel alla kukkumast kontserdisaali trepikäiku) justkui oleks mänguasi pandud ära kõrgele riiulile.

(4)

Võib-olla on “üldistatud ja pehmes modelleeringus” süüdi skulptuuri betooni valanud mehed E-Betoonelemendi töökojas. Simsoni pronksnäidised (ehk siis kunstniku endised Sittuvad koerad?) tunduvad fotodelt vaadatuna erutavalt väljendusrikkad. Kui aga betoonist skulptuuri lähedamalt silmitsesin ja proovisin selle hambumuse või silmavaate kohta midagi jutustavat teada saada, pidin pettunult postamendi otsast alla ronima. Lootes kohata kibuvitsapõõsast, sain peopesale pajuutu.

(5)

Tõe huvides tuleb öelda, et koht on juba võetud. Eesti reservohvitseride kogu on sinna planeerinud ligi viie meetri kõrguse klaasist vastupanumonumendi. Monument pidi valmima 2008. aasta 23. augustiks, Välisministeerium on seni aga "elektrivarustuse probleemide tõttu" monumendi rajamist edasi lükanud. Postimehe selleteemaline artikkel kandis 2005. aasta 28. oktoobril märksa otsekohesemat pealkirja: "Moskva viha kartus tõrjub uue monumendi rajamist".

(6)

Metafoor ei ole täielik. Eeldan, et Kirke Kangro pidas “lugejakirja” puhul silmas skulptuuri kunstimeisterlikku külge. Skulptuuri nihutamisel “lugejakirjalik” teostus loomulikult ei muutuks. Küll aga muudaks kohaspetsiifiline pikantsus skulptuuri vormilise poole teisejärguliseks. See ongi avaliku kunstiteose õnn ja õnnetus, et ilus töö võib ebaõnnestunud kohas täielikult läbi kukkuda ja vastupidi. (Kirke Kangro sõnapaar pärineb tema 26.03.10 peetud Venia Legendi loengust EKAs).

(7)

Hämarik on monument olematule feminismile, kopeerimiskultuurile, majandusimperialismile kui kümnele teisele hirmsale asjale, mida nimetadagi ei taha.

Tartu plakatid

2010-04-04T06:53:00.000-07:00

Märts 2010

2010-03-09T07:15:00.000-08:00

Supi ruu

2010-01-21T13:41:00.000-08:00

jalutuskäik ühele

2010-01-03T11:44:00.000-08:00

detsembrist

2010-01-01T08:06:00.000-08:00

2009-12-13T09:12:00.000-08:00

sünnis

2009-12-03T07:02:00.000-08:00

Tähtedest

2009-12-03T06:53:00.000-08:00

Siin Tallinn

2009-11-17T12:27:00.000-08:00

Kuna mind enam Tartus ei ole, siis ma ei saa ka Pärmivabriku tegemisi pildistada. Ma räägin parem, mis Tallinnas toimub.

Alustuseks aga siiski Tartu lugude lõpetuse algusest. Tartu lugude vestlussari algas minu jaoks 23. mail 2007. Elasin siis Londonis ja töötasin vabatahtlikuna Portobello-nimelisel tänaval Oxfami raamatupoes. Meie kauplus hangeldas peamiselt raamatute ja muusikaga (aga ka vhs-tüüpi filmikandjatega). Teenitud raha rändas kriisikolletesse üle maailma (tollal peamiselt Sudaani). Iga päev rändas ka 5 naela minu tasku, mille olin omakorda kohustatud tšeki tõestusel lõunasöögiks konverteerima.

Mõnikord teenis meie kauplus Darfuri lastele eriti kopsaka summa, näiteks nagu 2oo7. aasta 23. mail, kui korraldasime oma müügipinnal "Kuulsuste luulelugemisõhtu". Kohale olid kutsutud kõrgema- ja nõrgemakaliibrilised kaugelekuuldud inimesed nagu kriminullide autor P.D James (mäletan, kuidas lapsepõlves moodustasid ülevaatliku osa mu ema raamaturiiulist just selle proua krimkad; ema õppis Tartus inglise filoloogiks, õppis ajal, mil vere loovutamise eest sai rublasid ja kopikaid, milliste eest piiratult inglise paperback kirjandust soetati), hull teadlane Richard Dawkins (kelle olemasoluga olin tutvunud alles aastajagu tagasi, kui ujeda esmakursuslasena motomehel esimest korda külas olin ja Juka komponeeritud raamaturiiuliga tutvusin), bassist Alex James (kui esimest korda Peterburis käisin, et Tallinna Jalgpalli Kooliga Zeniidile kahetunnises futsali maratonlahingus 48-10 alla vanduda, siis jäi ainsaks heldeks mälestuseks elu esimene plaadiost, milliseks oli Bluri "Best Of"-i leidmine ühest Nevski prospekti keldrist) ning

teised, keda ma nii väga ei teadnud.

Lubage mulle veel üks pateetiline lõik: on selgelt meeles, kuidas viimasel nädalal enne Inglismaale lahkumist Orwelli esseedekogumikku "In Defence of English Cooking" lugesin. Aah - millised formuleeringud! - Et ühe saareriigi rahvuslik kunstivorm saabki olla ainult kirjandus, see isolast sündinud keeleilu. Samaväärselt meenub, et Tartuse tagasi tulles lugesin Mihkel Muti reisikirju, kus ta inglaste kui kõnekunstnike kohta ütles: see lektor, kes esimese viie minuti jooksul auditooriumi naerma ei pane, on läbi kukkunud.

Nende kahe ja saja teise kujundiga on kokku võetav mulje, mida kogesin, kui need inglased oma meelisluuletusi väikesele kuulajaskonnale ette kandsid. Tõesti - tänaseni on meelde jäänud vaid kaks viimast rida W.H Audeni luuletusest "Epitaph on a tyrant" * - muidu aga koosneb mälestus sellest õhtust eranditult sissejuhatustest valitud luuletustesse. P.D James rääkis, kuidas temast sai kirjanik, Todd Swift kõneles Kanadast lahkumisest, Alex James aga - ma ei tea millest. Võluval kombel jäin luuleõhtu teisest vaatusest eemale, mida oskan põhjendada ainult Primitiivi idee sünniga.

Need luuletuste tutvustamised mõjusid nii, nagu võiks linnast kõnelemine tunduda, kui linn ise on jutt kui looming.

* <...>

When he laughed, respectable senators burst with laughter.

And when he cried the little children died in the streets

Midagi tehasest

2009-09-20T11:36:00.001-07:00

Vastik Disko Polymeris. Järgmine hommik.

Pärmivabriku esimene pidu

Tartu lugude jätkuks

2009-09-13T17:17:00.000-07:00

Kevadel tegin Grigoriga intervjuu, mis trükimustata jäi. Edastan selle siin, kus kajastub Pärmivabriku visuaalsus.

****************************

Maarja M. palus mul Grigoriga intervjuu teha. Alguses ütlesin ära. Kuna Internetis juba on üks intervjuu Grigoriga. Grigoril on tollaste küsimuste vastused tänaseni selgelt peas. Enese tee leidnud inimesena sööb ta ärgates sama hea maitsega hommikusööki kui kümme aastat siis ja vastab küsimustele kunstnikust ja kompositsioonist samas ladususes kui dekaadivõrra armsat aega hiljem.

Minu nimi on Gregor, kirjutan Grigori papsi veesilma all lõputööd eesti skulptuurist. Grigoriga tutvusime kunagi keskuses “Athena” (kus mujal!?) Fassbinderi "Berlin Alexanderplatzi" vaadates. Läksime filmi vaheajal Peeter T. ja Ingel U. ja Grigoriga Gruusia saatkonda tarhunni-teed jooma, kus saime teada, et Grigori on filmi juba aastaid tagasi Pro Siebenilt näinud. Hiljem vahetasime huviarvamusi Sun Ra ja muu kohta, kuulasime Kadriorus DDT kontserti ja kombineerisime Kultuuritehases loovuse arendamise klubi nimega "Õndsak".

Kirjutan meie mitmed-setmed jutuajamised ülesse nii nagu need alati ühe jutuna võiksid esineda ja katkeda.

G: Õppisid kunagi Moskvas, kuidas Sulle see linn meeldis?

G: Moskvasse läksin peale Tartu Kunstikooli lõpetamist, olin seal kaks aastat. Kas oli 79-80.. Õppisin ettevalmistuskursustel Polügraafia Instituudis. Tahtsin edaspidi õppida raamatuillustratsiooni. Ei saa ütelda, et oleksin suur Moskva fänn. Elasin seal ühe ohvitseri juures, ühes väga kõrges majas, 26. korrusel - rõdul olles oli tunda, kuidas maja kõigub. Hea oli aga see, et sai täitsa ilusti Svobodat kuulata. Küllap siis segajad nii kõrgele ei ulatunud! Siis kuulsin esimest korda, kuidas Sergei Dovlatov oma "Kohvrit" ette luges. Sa ju oled kuulnud temast? Töötas Tallinnaski ajakirjanikuna. Svobodast kuulsin ka Aleksander Galitši viimaseid saateid. Väga huvitav laulik, suri õnnetult Pariisis, oli nii filmi- kui teatrilavastaja.

G: Kellega Sa Moskvas suhtlesid?

G: Algul elasin ühikas. Patrice Lumumba-nimelises ühikas. Lumumba oli kommunist Kongost, võid aimata, milline seltskond seal koos oli.. Minusse oli armunud seal üks Vietnami preili. Temaga oli meil, võib öelda, et romaan, kuigi ta teadis, et me kunagi ei abiellu.. Igal juhul lõpetas ta hiljem instituudi ja töötas edasi kunstnikuna. Loodan, et ta on õnnelikult abielus. Ta oli ju pärit Vietnami lõunaosast.

G: Oled suur rokkmuusika asjatundja.. Kust see alguse sai?

G: Rokkmuusikani jõudsin kunstikooli päevil. Kuulasin juba enne palju jazzi ja kunstikoolis tegime bändi. Mängisime ka Zeppelini lugusid. Nad on ju lähedased jazzile. Jimmy Page'i soolofragmendid, Robert Planti vokaalid (bluusist ju, mis on üks jazzi allosi). Zeppelin oli põrandaalune. Jazziasi oli ka absoluutselt keelatud.

Sun Ra juurde jõudsin juhuslikult tänu Helar Heinile. Oma 20 aastat tagasi. Sun Ra on absoluutselt fantastiline igas mõttes. Geniaalne helilooja. Ekstraordinaarne pillimees. Peaaegu et renessansiinimene. Inimene või Jumal, sest Saturni pealt ta ju tuli! Ja jumalana mitte Zeus, vaid Apollon. Aga Apollon on muidugi natuke jõhker mõnikord..Sun Ra muusika on tõesti väga mõjuv, säärane väga suur inspiratsiooni-looja, et võtaks ka ise pilli kätte ja mängiks kaasa.

G: Tahtsid kunagi allveearheoloogiat õppima minna..

G: See oli õudselt ammu. Olin innukas ajaloo õppija, võtsin osa olümpiaadidest. Mind eriti huvitas antiik, aga ka varajane renessanss ja gooti kunst. Klassitsism huvitas mind vähem. Käisin väljakaevamisi vaatamas Toomemäel Tähetorni vastas ja.. ühel päeval kui lugesin allveearheoloogiast, hakkas see meeldivalt painama. Nõukogude Liidus sai allveearheoloogiks õppida vaid Odessas Ajaloo-ja Arheoloogia Instituudis. Mina tahtsin juba minna akvalangistide kursustele ja.. siis selgus absurd. Odessas moodustasid suurema osa elanikkonnast juudid, ometigi ülikooli võeti neist imevähesed. Oli arusaadav, et ei saa sisse sinna. See pani mulle suure põntsu. Sealt õieti jõudsingi kunsti juurde - iga mees on võimeline kunsti õppima..

Lapsepõlves pidi minust saama aga viiuldaja. Aga muusikaga läks mul viletsalt. Olin andekas, aga laisk. Ei viitsinud solfedžot õppida. Papsile see ei meeldinud ja ta lõpetas ta mu viiuli elutee päris nukralt [jätsin üksikasjad välja vms G.T]. Nõnda jäigi viiuldaja elukutse omandamine katki. Nüüd mängin küll kitarri ja flööti.

G: Grigori, mis Sa praegusest Tartust arvad?

G: Kunstimaailm areneb. Peale on kasvanud kunstilembeline põlvkond. Loodan, et minulgi on siin osa. Tartu on alati eesrindlik olnud. Isegi kommunismi ajal oli Tartu vaim väga "progressiivne". Igasugused vastuliikumised on siin ikka tugevad olnud - Johnny B. Isotamm, Enn Tarto, muinsuskaitseliikumine, või Dudajevgi Tartu lennuväljal.

Üldiselt on Tartus praegu kõik positiivselt. Mulle väga meeldib näiteks kultuuritehas. Loodan, et meie klubi ka edasi tegutseb. Need, kes käisid, pole ju pettunud?

Ja tudengiteater tegutseb väga jõudsalt. Eriti tooks välja Mehis Heinsaare "Harmsi", kuigi lavastuses oli päris elule palju vastukäivusi!

G: Sinu töödest moodustavad suurema osa portreed..

Seda rääkisin ka selles varasemas intervjuus. Respekteerin inimesi. Hindan väga inimeste avatust n-ö erinevate kultuuride suhtes, hindan avatust teadmiste, õppimise ja kunstivaldkonna suhtes. Nii olengi portreteerinud palju inimesi, ka mitmeid vaimuhiiglasi, näiteks Villem Ernitsat. Nõukogude ajal ka müüsin oma töid. Hiljem ei ole seda teinud, kui üks inglise metseen välja arvata. Ta ostis mult Sun Raga seotud töid.

Olen ka kinkinud palju töid. Viimati kinkisin kaks papsi portreed. Ühe Ülikooli raamatukogule (maalil paps ühel filmikonverentsil). Teise pildi kinkisin vene kirjanduse kateedrile. Paps nägi seda tööd ka elusast peast. Talle meenutas see üht Munchi maali, mida ta oli ka ise näinud. Ütles, et tabasin sellega kõige täpsemalt tema iseloomu..

G: Kes on Sinu õpetajad olnud?

G: Enne Kunstikooli oli õpetajaks väga andekas kunstnik Jüri Marran. Mu vend Mihhail viis mind tema juurde peale keskkooli lõppu ja Marran oli suuresti see, kes mind hädast välja aitas [Odessa Instituudist eemale jäämise traagika – G.T]. Teine tähtis õpetaja oli samuti väga andekas mees, luuletaja ja kunstnik Juri Lekomtsev. Ta suri väga noorelt, 55-aastaselt.. Naine elab veel Moskvas. Oli vapper inimene, kunstnikuna esktrovert, elas kõik välja, muidugi oma töös. Suhtus suure poolehoiuga mu papsi, temaga kohtusingi peale üht Kääriku suvekooli. Lekomtsev illustreeris Nõukogude-maal esimesena Tolkieni raamatuid..

Kunstikooli aegu meeldis mulle väga Alfred Kongo, kes oli mu teoste suur hindaja. Olin tollal kohutav marakratt, tegin kunstiõpilasele omaseid lollusi, mängisin bändis, jäin täis peaga vahele..Aga Alfred Kongo kutsus mind ikka ainult eesnime pidi. Ülejäänud õpetajad ja õpilased ütlesid kõik Lotman. Lõpetamise aegu ütles ta mulle irooniliselt, et minu puhul ületab küll kvantiteet kvaliteedi (esitasin lõpetamiseks oma sadakond tööd), kuid lisas, et oleks väga kurb, kui ma peaksin kunstist loobuma. Et muu tööga ma ei saakski hakkama, vaid pean kindlasti kunstiga tegelema.. Õpetajana on tähtis ka Albert Anni, omapärane mees, kes kuulus rohkem klassikalisse koolkonda. (Alfred Kongo oli temale vastupidiselt vaba ja ikkagist Pallasest, küllap seepärast talle minu tööd nõnda meeldisid). Aga Anni nägi ja õpetas meile raudset kompositsiooni. Olin väga õnnelik, kui ta aastakümneid hiljem mu näitusel käis ja ütles, et see talle mõju avaldas, et mu kompositsioon on paigas nagu jaapani maalil.

G: Mis siis on kompositsiooni puhul see peamine?

G: Mina õpetan, kuidas tühjust kujutada. Kui tühjus on paigas, siis asjad lähevad paika.

Maailma mastaabis on mu kauaaegne lemmik olnud Toulouse-Lautrec. Sealt tuleb kaudselt ka huvi idamaade vastu. Ka Degas mulle meeldib, kuigi ta on kunstnikuna veidi kahtlasem. Muide, kui Vanemuises dekoreerijana/lavatöölisena töötasin, siis käisin ka balletiklassis baleriine joonistamas..

G: Aga Sinu vanemad..

G: Kui ma intelligentne inimene olen, siis seda tänu oma vanematele ja ümbrusele, milles üles kasvanud olen. Tänu papsile jõudsin lähedale filmimaailmale, väga noorelt olin ära näinud juba kogu Chaplini, aga ka Lumière'ide filmid. Papsi tutvuste kaudu sai arendatud ka minu kunstiline vaade elule. Paps oli osav karikaturist, tema karikatuurid rääkisid muidugi juutidele tüüpilisest enesekriitikast ja huumorimeelest..

Muusika kohalt mõjus ta mulle pigem vastupidiselt. Lapsena kuulasin väga palju Beethovenit, kelle muusika tänasel päeval mõjub pigem pisut triviaalsena.

Ema oli mul kuulus sümbolismi-uurija. Temalt pärineb minu süvendatud huvi sümbolismi vastu. Kodus oli meil aga suhteliselt vaba kasvatus. Oli ka guvernant, ta oli rootsi päritolu.. Ma õppisin ju algul venekeelses koolis, Pauluse kiriku kõrval, oli see Puškini lütseum? Paps õppis tollal eesti keelt Johannes Aaviku õpiku järgi. Küsisin, miks, et see on ju palju raskem, kui ülejäänud õpikud. Ta vastas, et aga miks peab inimene kergema vastupanu teed minema?

juumi opening

2009-06-17T10:42:00.000-07:00

Juumi opening

2009-06-08T06:11:00.000-07:00

Juumi avamine mai lõpus

2009-06-03T14:37:00.000-07:00

Primitiiv aprillis, Tartu lugudel Leo Luks

2009-05-02T00:03:00.000-07:00

Klubi ÕNDSAK + Kultuuritehase õhtusöök märts 2oo9

2009-03-12T12:43:00.000-07:00

2009-03-05T08:42:00.000-08:00

Tartu Kunstikuu lõpetamine 2009 1. märts
Pärmivabriku baar ja saal