Alustuseks aga siiski Tartu lugude lõpetuse algusest. Tartu lugude vestlussari algas minu jaoks 23. mail 2007. Elasin siis Londonis ja töötasin vabatahtlikuna Portobello-nimelisel tänaval Oxfami raamatupoes. Meie kauplus hangeldas peamiselt raamatute ja muusikaga (aga ka vhs-tüüpi filmikandjatega). Teenitud raha rändas kriisikolletesse üle maailma (tollal peamiselt Sudaani). Iga päev rändas ka 5 naela minu tasku, mille olin omakorda kohustatud tšeki tõestusel lõunasöögiks konverteerima.
Mõnikord teenis meie kauplus Darfuri lastele eriti kopsaka summa, näiteks nagu 2oo7. aasta 23. mail, kui korraldasime oma müügipinnal "Kuulsuste luulelugemisõhtu". Kohale olid kutsutud kõrgema- ja nõrgemakaliibrilised kaugelekuuldud inimesed nagu kriminullide autor P.D James (mäletan, kuidas lapsepõlves moodustasid ülevaatliku osa mu ema raamaturiiulist just selle proua krimkad; ema õppis Tartus inglise filoloogiks, õppis ajal, mil vere loovutamise eest sai rublasid ja kopikaid, milliste eest piiratult inglise paperback kirjandust soetati), hull teadlane Richard Dawkins (kelle olemasoluga olin tutvunud alles aastajagu tagasi, kui ujeda esmakursuslasena motomehel esimest korda külas olin ja Juka komponeeritud raamaturiiuliga tutvusin), bassist Alex James (kui esimest korda Peterburis käisin, et Tallinna Jalgpalli Kooliga Zeniidile kahetunnises futsali maratonlahingus 48-10 alla vanduda, siis jäi ainsaks heldeks mälestuseks elu esimene plaadiost, milliseks oli Bluri "Best Of"-i leidmine ühest Nevski prospekti keldrist) ning
teised, keda ma nii väga ei teadnud.
*
Lubage mulle veel üks pateetiline lõik: on selgelt meeles, kuidas viimasel nädalal enne Inglismaale lahkumist Orwelli esseedekogumikku "In Defence of English Cooking" lugesin. Aah - millised formuleeringud! - Et ühe saareriigi rahvuslik kunstivorm saabki olla ainult kirjandus, see isolast sündinud keeleilu. Samaväärselt meenub, et Tartuse tagasi tulles lugesin Mihkel Muti reisikirju, kus ta inglaste kui kõnekunstnike kohta ütles: see lektor, kes esimese viie minuti jooksul auditooriumi naerma ei pane, on läbi kukkunud.
*
Nende kahe ja saja teise kujundiga on kokku võetav mulje, mida kogesin, kui need inglased oma meelisluuletusi väikesele kuulajaskonnale ette kandsid. Tõesti - tänaseni on meelde jäänud vaid kaks viimast rida W.H Audeni luuletusest "Epitaph on a tyrant" * - muidu aga koosneb mälestus sellest õhtust eranditult sissejuhatustest valitud luuletustesse. P.D James rääkis, kuidas temast sai kirjanik, Todd Swift kõneles Kanadast lahkumisest, Alex James aga - ma ei tea millest. Võluval kombel jäin luuleõhtu teisest vaatusest eemale, mida oskan põhjendada ainult Primitiivi idee sünniga.
*
Need luuletuste tutvustamised mõjusid nii, nagu võiks linnast kõnelemine tunduda, kui linn ise on jutt kui looming.
*
* <...>
When he laughed, respectable senators burst with laughter.
And when he cried the little children died in the streets
No comments:
Post a Comment